The second day of the rest of my life Funky esmaspäeval, 15. jaan. 2007., kell 13:19:16 Pidevalt kogu maailma ümber veenda püüdes tõestame vaid endale kui väikesed ja tähtsusetud me oleme. Mida tahta päevalt kui on läbikogetud järjekordne ebareaalne hommik? Tumedad päikeseprillid ei varjuta seda nilbelt külma valgust mis otsekui kõrvetab silmi. Ei! Mitte silmi.. midagi enamat. See tungib läbi naha ja teeb olemise eriliselt ebamugavaks. (Mulle pole kunagi meeldinud talvine valgus. Selline sulanud lume ja külma uduse päeva valgus on midagi mis paneb värisema ja tumedate kardinatega tuppa varjuma.) Ja samas! Sihitult siia-sinna tormates ei pane meist keegi eriti tähele mis meie ümber toimub. Lühikese ajaga unuvad need tuhanded näod kes meist nii vargsi mööda libisevad..sihitult või sihilikult edasi rutates me ei taipa, et oleme ise ka vaid tillukesed killud selles suures liikuvas JAMAS. Ja nii ununevad valgused ja lõhnad ja tuttavad tänavad. Ununevad juhuslikud tutvused ja võõrad naeratused bussiaknast. jah.. võõrad faking naeratused bussiaknast! Iga kord kui tulebki tunne, et .. STOP! ja karjud üles:"Seisa, värdjas!" on tegelikult liiga endal nii kiire ja pingeline aeg, et hääl on muutunud väikseks, kõrvad olematuks ja meeled on unustanud oma igasugused funktsioonid. Mis siis jääb? Ainult üks suur segadus. Sa tead,et PEAD midagi tegema ja samas tundub see nii võimatu, sest soov sel hetkel, JUST sel hetkel maha saada on nii põletav ja tugev,et matab kõik ratsionaalse mõtlemise alged. Ja jääbki vaid üks suuur segadus. Ja Sina
The second day of the rest of my life
Funky esmaspäeval, 15. jaan. 2007., kell 13:19:16
Pidevalt kogu maailma ümber veenda püüdes tõestame vaid endale kui väikesed ja tähtsusetud me oleme.
Mida tahta päevalt kui on läbikogetud järjekordne ebareaalne hommik? Tumedad päikeseprillid ei varjuta seda nilbelt külma valgust mis otsekui kõrvetab silmi. Ei! Mitte silmi.. midagi enamat. See tungib läbi naha ja teeb olemise eriliselt ebamugavaks.
(Mulle pole kunagi meeldinud talvine valgus. Selline sulanud lume ja külma uduse päeva valgus on midagi mis paneb värisema ja tumedate kardinatega tuppa varjuma.)
Ja samas! Sihitult siia-sinna tormates ei pane meist keegi eriti tähele mis meie ümber toimub. Lühikese ajaga unuvad need tuhanded näod kes meist nii vargsi mööda libisevad..sihitult või sihilikult edasi rutates me ei taipa, et oleme ise ka vaid tillukesed killud selles suures liikuvas JAMAS. Ja nii ununevad valgused ja lõhnad ja tuttavad tänavad. Ununevad juhuslikud tutvused ja võõrad naeratused bussiaknast. jah.. võõrad faking naeratused bussiaknast!
Iga kord kui tulebki tunne, et .. STOP! ja karjud üles:"Seisa, värdjas!" on tegelikult liiga endal nii kiire ja pingeline aeg, et hääl on muutunud väikseks, kõrvad olematuks ja meeled on unustanud oma igasugused funktsioonid.
Mis siis jääb? Ainult üks suur segadus. Sa tead,et PEAD midagi tegema ja samas tundub see nii võimatu, sest soov sel hetkel, JUST sel hetkel maha saada on nii põletav ja tugev,et matab kõik ratsionaalse mõtlemise alged. Ja jääbki vaid üks suuur segadus.
Ja Sina. Oh kui Sa vaid teaksid.
ootan ööd.
**Täna meeldib:
-mullid
-Nickelback If everyone cared
-mittemajandusteooria
-koffeiin
Päevalt on läbikogetud järjekordne ebareaalne hommik? The second day of the rest of my life otsekui kõrvetab silmi. Ei! Mitte Kirjatükki on kommenteeritud
(1) kord —
loe lähemalt Samast žanrist
Samalt autorilt
Teisipäev, 16. okt. 2018., kell 03:05 - parim aeg päevast
RSS