Tunnen kui kesk saladusi, mida mina Unise lugeja pihtimus Woodman väidab, et kehadele meeldivad

Unise lugeja pihtimus maiken laupäeval, 11. juunil 2005., kell 22:01:51 Kuningneitsit lugedes tunnen end kui kesk saladusi, mida mina ei tohiks teada. Jaanalindu ma ei hakka mängima; Maroin Woodman väidab, et kehadele meeldivad kujundid väga, mulle pole kunagi nad eriti meeldinud, sest ma pole neid osanudki näha. Nüüd on olukord muidugi muutunud. Pigem otsisin noorena raamatuist mõtet, puhast mõtet, mis oleks nagu kark jalutule, et suuta elus edasi minna ja mitte vigu teha. Kui ma nüüd jäerele mõtlen, siis vigu olen elus vähe teinud. Kõik mu vead tulenesid hirmust. Hirmust, et mind ei armastata. Nüüd tean, kust see hirm on pärit ja sedagi tean, et mu elu on olnud üks suur hirmudest vabanemine. Üldjoontes ma ju suuri vigu polegi teinud, mida praegu mainida. Mul on kolm last, kelle üle on olnud võimalus tunda vaid rõõmu. Arvan, et see tuleneb mu suhtumisest neisse, sest ma pole neid omandiks kunagi pidanud, vaid nad on mulle olnud head partnerid. Arvesse ei lähe Kaareli õnnetus ja arstide lohakus, mis kumbki minust ei sõltunud. Tänu minu oskusele diagnoosida haigusi ja inimest oleme me elu suurimast raskusest üle saanud. Võin olla rahul oma psühholoogi-pilgule, kodule ja eriti sõprade üle. Ses suhtes olen lausa rikas inimene. Täna sain oma üllatuskülaliselt kirja, mida ma ei osanudki oodata, sest ma lihtsalt arvasin, kui ta lahkus ja me näeme ehk taas poole aasta pärast. Ma ei julge enam ammu endale head soovida. Olen musta stsenaariumi enese jaoks ette kirjutanud, et võimalikud elulöögid ei pääseks mind ootamatult räsima.Ma ei tea, kas see on hea või h

Unise lugeja pihtimus

Kuningneitsit lugedes tunnen end kui kesk saladusi, mida mina ei tohiks teada. Jaanalindu ma ei hakka mängima; Maroin Woodman väidab, et kehadele meeldivad kujundid väga, mulle pole kunagi nad eriti meeldinud, sest ma pole neid osanudki näha. Nüüd on olukord muidugi muutunud. Pigem otsisin noorena raamatuist mõtet, puhast mõtet, mis oleks nagu kark jalutule, et suuta elus edasi minna ja mitte vigu teha. Kui ma nüüd jäerele mõtlen, siis vigu olen elus vähe teinud. Kõik mu vead tulenesid hirmust. Hirmust, et mind ei armastata. Nüüd tean, kust see hirm on pärit ja sedagi tean, et mu elu on olnud üks suur hirmudest vabanemine. Üldjoontes ma ju suuri vigu polegi teinud, mida praegu mainida. Mul on kolm last, kelle üle on olnud võimalus tunda vaid rõõmu. Arvan, et see tuleneb mu suhtumisest neisse, sest ma pole neid omandiks kunagi pidanud, vaid nad on mulle olnud head partnerid. Arvesse ei lähe Kaareli õnnetus ja arstide lohakus, mis kumbki minust ei sõltunud. Tänu minu oskusele diagnoosida haigusi ja inimest oleme me elu suurimast raskusest üle saanud. Võin olla rahul oma psühholoogi-pilgule, kodule ja eriti sõprade üle. Ses suhtes olen lausa rikas inimene.
Täna sain oma üllatuskülaliselt kirja, mida ma ei osanudki oodata, sest ma lihtsalt arvasin, kui ta lahkus ja me näeme ehk taas poole aasta pärast. Ma ei julge enam ammu endale head soovida. Olen musta stsenaariumi enese jaoks ette kirjutanud, et võimalikud elulöögid ei pääseks mind ootamatult räsima.Ma ei tea, kas see on hea või halb?
Ei ütleks, et ma terve elu olen närviliselt oodanud teiste heakskiitu ja tegutsenud selle nimel. Kolakaid saades ma olen enamasti enesele kindlaks jäänud ja tegutsenud südamesoovi sunnil. MU hingeväed on liikvel ja nad on mind viimastele aastatel väga muutnud: sõltumatuks ja ma ei väldi sugugi olukordi, kus võin vastu päid ja jalgu saada. Otse vastupidi, ma olen julgelt end "lahinguisse" heitnud ja imestusega kogenud, et mitte midagi halba ei juhtu. Kui ongi midagi halba, siis selle taga on leidunud alati mingi päiksekiir. Elu on nagu ring, mis ei vii mind kunagi samasse paika tagasi ja pikkamööda olen õppinud armastama kujundeid, kuigi ma olen veel ses maailmas kui uudishimulik lapseke, kes on avastanud midagi toredat, millega tegeleda.
Mingi võimas vägi minus armastab lugeda. Marion väidab, et väge ei ole võimalik hävitada, seda saavat vaid ümber vormida. See olevat hingeelu kohta käiv seadus. Niisiis, ma olen ümber vormunud.. Oma emale pole ma kunagi pahane olnud, et ta mind kaotada kunagi tahtis, kuid see pinge oli ikkagi minus rakutasandil olemas.
Ema olevat see, kes valitsevat meie veres voogavat elujõudu. Nüüd saan aru, miks koolis olin äpu. Kuid just raamatud on aidanud mul oma väge suurendada.

Kui paradiis peab olema kaotatud, et seda leida, siis on ju inimese elu ilma kannatusteta täiesti mõttetu elu. Mille pärast ma praegu kannatan? Ma ei oskagi ütleda. Kas see on ohtlik?
Ei saa anda midagi seesugust, mida pole kogetud. Nüüd saan aru, miks mu luule on selline nagu ta on. Mu eilne külaline ütles, et ma olen oma luulega temal peos. Ta ei öelnud seda halva varjundiga, pigem võis ta olekust välja lugeda, et mus pole tema jaoks saladusi.
Kas peab olema? Kas peame suhtlema ainult salapärastega? Ma arvan, et arengut silmas pidades on hea, kui me aina uusi saladusi teada saame. Seega loen ma Kuningneitsit veel ja veel. Raamat on tõesti täis saladusi. Ürgmeest ma olengi juba kaks korda lugenud ja loen kindlasti ka kolmandat. Kuningneitsi pean varsti raamatukokku tagasi viima, aga ma usun, et saan ka selle omale muretsetud. Oh, mis ma oleksin ilma lugemata? Kristiina Ehingi, kes selle raamatu tõlkis, on oma luule jaoks saanud tohutult mõjutusi sellest raamatust. Nüüd ma saan sellest aru. Tunnen kui kesk saladusi, mida mina Unise lugeja pihtimus Woodman väidab, et kehadele meeldivad

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Pühapäev, 27. sept. 2020., kell 13:54 - parim aeg päevast

[2980] Blogi

Loomisaeg 0.0365s