Olen ise ikka vist Unistaja soovikontsert. kahe käe pöialdel (austusest ühe

Unistaja soovikontsert. ahtipoiss reedel, 20. jaan. 2006., kell 13:16:19 Täna esietendub Rakvere Teatris W. Mastrosimone/F.M.Kroetzi "Unistaja soovikontsert", lavastaja Kadi Tudre. Soovitan! Olen ise ikka vist lootusetu teatriarmastaja, täiesti külmaks jätnud lavastusi võib üles lugeda kahe käe pöialdel (austusest ühe lavastaja gigantse elutöö ja teise mälestuse vastu ei hakkakski neid siinkohal üles lugema). Kõige lühemalt öeldes räägib see lugu üksindusest. Väga akuutne teema iseenesest nii ühiskonna kui minu enda jaoks... Hingemattev üksindus. Üksindus seetõttu, et oled TEISTMOODI kui teised. Küsimusele, missugused on need TEISED, ei ole aga samuti ju ühest vastust. Lugu sellest, kui raske on teist ("luust ja lihast") inimest enda lähedale lasta ja vähemalt sama raske enda juurest ära lasta. Lugu sellest, et igaühel on siin elus oma traagika... Kolleegi, tuttava ja sõbrana ei ole ma ammu enam nende näitlejate töö kuigi objektiivne hindaja. Siiski arvan, et Liisa Aibel, Ülle Lichtfeldt ja Velvo Väli on teinud ka suurepärased rollid, mis veel etenduste käigus ka loodetavasti arenevad. Ülle Lichtfeldt tekstita Naabrinaise (?) osas oli (mis seal salata) huvitavamgi. Põhjus, miks ta valib "globaalse enesehävitamise tee" jääb seega rohkem varjule. Velvo Välil on alguses justkui neist kolmest kõige raskem end "käma saada", kuid avaneb temalgi võimalus oma sügavamat poolt näidata. Mis veel meeldis(ei teagi, kas see oli autori poolt sisse kirjutatud või ei), et igas pildis oli teise korruse tuba erinevas vaates. Väga mõnus filmilik leid... Nii et sooviks sell mõttelõng precem tas ir papira maisini izgatavotu Papira maisini apdrukas un Papira maisini apdrukas un apdares variantu ir loti daudz popierinių maišelių spaudų ir apdailos variantų be galo daug popieriniai maišeliai populiari pakuotė dovanoms ir įvairioms prekėms

Unistaja soovikontsert.

Soovitan!
Olen ise ikka vist lootusetu teatriarmastaja, täiesti külmaks jätnud lavastusi võib üles lugeda kahe käe pöialdel (austusest ühe lavastaja gigantse elutöö ja teise mälestuse vastu ei hakkakski neid siinkohal üles lugema).
Kõige lühemalt öeldes räägib see lugu üksindusest. Väga akuutne teema iseenesest nii ühiskonna kui minu enda jaoks... Hingemattev üksindus. Üksindus seetõttu, et oled TEISTMOODI kui teised. Küsimusele, missugused on need TEISED, ei ole aga samuti ju ühest vastust. Lugu sellest, kui raske on teist ("luust ja lihast") inimest enda lähedale lasta ja vähemalt sama raske enda juurest ära lasta. Lugu sellest, et igaühel on siin elus oma traagika...
Kolleegi, tuttava ja sõbrana ei ole ma ammu enam nende näitlejate töö kuigi objektiivne hindaja. Siiski arvan, et Liisa Aibel, Ülle Lichtfeldt ja Velvo Väli on teinud ka suurepärased rollid, mis veel etenduste käigus ka loodetavasti arenevad. Ülle Lichtfeldt tekstita Naabrinaise (?) osas oli (mis seal salata) huvitavamgi. Põhjus, miks ta valib "globaalse enesehävitamise tee" jääb seega rohkem varjule. Velvo Välil on alguses justkui neist kolmest kõige raskem end "käma saada", kuid avaneb temalgi võimalus oma sügavamat poolt näidata. Mis veel meeldis(ei teagi, kas see oli autori poolt sisse kirjutatud või ei), et igas pildis oli teise korruse tuba erinevas vaates. Väga mõnus filmilik leid... Nii et sooviks sellele "lapsukesele" hääd tervist ja pikka iga!!! Olen ise ikka vist Unistaja soovikontsert. kahe käe pöialdel (austusest ühe


Kirjatükki on kommenteeritud (1) kord — loe lähemalt

Lisa enda kommentaar:

Nimi:

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Teisipäev, 7. sept. 2010., kell 04:04 - parim aeg päevast

(1) [27368] Teatrikriitika

Loomisaeg 0.1227s