Uusaastaööl, mornilt Vincent pühapäeval, 1. jaan. 2006., kell 14:40:14 Olen alati mõelnud, et mis paneb inimesi mingite ajatsüklite möödumise peale rõõmustama. Minu arvates on aja kulg paratamatu ja selle vastu pole midagi teha. Elu möödalibisemine, "igavikku hajumine" on pigem üldinimlikus mõõtmes traagiline. Käisin eile keskköö paiku linnas raekoja platsil. Kus seal oli alles inimesi, kõik suures summas koos! Enamik veel sellises elevas ja ülevoolavalt ülemeelikus meeleolus. Eks seal melus juhtus igasugu asju. No lõhuti karistamatult ampusepudeleid, plärtsutati paukherneid ja sooviti tulevikuks kõigile head. Nägin isegi kuidas kaks meest läksid omavahel sõnelema. Üks arvas, et pole vaja sõnadele aega raisata ja virutas teisele ampusepudeliga pähe. See kaotas kas tasakaalu või isegi teadvuse ja vajus korraks kokku. Kohe olid kohal politseinikud ja asusid vägivallatsejat sõlme väänama ning näoga lumelobjakasse suruma. Suures summas sündmuspaiga ümber ringi kogunenud pealtvaatajatel oli igal juhul väga põnev. Kohe näha, et midagi oli ikka toimumas ja oli mida vaadata. Vat see oli vast aastavahetus! Ise mõtisklesin sealsamas selle üle, et me ei taju aja kulgu eriti lineaarsena, vaid tsüklilisena. Aeg kulges ka eile keskkööl täiesti tavalise rutuga - ei kiiremini ega aeglasemalt. Aastavahetuse aega jäävate hetkede "eriline" tähendusrikkus on nii meelevaldne ja kunstlikult külge kleebitud kui veel olla saab. Võib vaid kujutleda, kuidas inimesed on püüdnud enda elu juba kümnete tuhandete aastate kaupa tähendustada. Kuidas on oodatud kevade, suve, sügise
Uusaastaööl, mornilt
Vincent pühapäeval, 1. jaan. 2006., kell 14:40:14
Olen alati mõelnud, et mis paneb inimesi mingite ajatsüklite möödumise peale rõõmustama. Minu arvates on aja kulg paratamatu ja selle vastu pole midagi teha. Elu möödalibisemine, "igavikku hajumine" on pigem üldinimlikus mõõtmes traagiline.
Käisin eile keskköö paiku linnas raekoja platsil. Kus seal oli alles inimesi, kõik suures summas koos! Enamik veel sellises elevas ja ülevoolavalt ülemeelikus meeleolus. Eks seal melus juhtus igasugu asju. No lõhuti karistamatult ampusepudeleid, plärtsutati paukherneid ja sooviti tulevikuks kõigile head. Nägin isegi kuidas kaks meest läksid omavahel sõnelema. Üks arvas, et pole vaja sõnadele aega raisata ja virutas teisele ampusepudeliga pähe. See kaotas kas tasakaalu või isegi teadvuse ja vajus korraks kokku. Kohe olid kohal politseinikud ja asusid vägivallatsejat sõlme väänama ning näoga lumelobjakasse suruma. Suures summas sündmuspaiga ümber ringi kogunenud pealtvaatajatel oli igal juhul väga põnev. Kohe näha, et midagi oli ikka toimumas ja oli mida vaadata. Vat see oli vast aastavahetus!
Ise mõtisklesin sealsamas selle üle, et me ei taju aja kulgu eriti lineaarsena, vaid tsüklilisena. Aeg kulges ka eile keskkööl täiesti tavalise rutuga - ei kiiremini ega aeglasemalt. Aastavahetuse aega jäävate hetkede "eriline" tähendusrikkus on nii meelevaldne ja kunstlikult külge kleebitud kui veel olla saab.
Võib vaid kujutleda, kuidas inimesed on püüdnud enda elu juba kümnete tuhandete aastate kaupa tähendustada. Kuidas on oodatud kevade, suve, sügise, talve tulekut. Tähendustati viljalõikust, külvi või karjalaskepäeva. Arvati, et kõik need ajahetked on erilised ja kordumatud — pidutseti samamoodi aastavahetuste paiku. Tegelikult on kõik need kümneid tuhandeid aastaid tagasi ajaloo hämaruses elanud arvajad surnud ja ära mädanenud. Ainult mõned nende ajude poolt sünnitatud kujutelmad ringlevad meie seas veel edasi. Umbes nagu piisknakkus, mis levib inimeselt inimesele, pidevalt muteerudes ja enda eluõiguse eest võideldes.
Keskköö linnas raekoja platsil. Kus seal Uusaastaööl, mornilt sellises elevas ja ülevoolavalt ülemeelikus Kirjatükki on kommenteeritud
(1) kord —
loe lähemalt Samast žanrist
Samalt autorilt
Reede, 17. august 2018., kell 02:46 - parim aeg päevast
RSS