Õises rannas jalutan ma juba mitu tundi ,üksi. On külm, värisen, kuid mõtlen sinust, mul seest soojaks teeb see..tahaks olla ma sinuga , kuid unistuseks see vist jääb. Vaatan üles ..näen õrnalt kuud mida katavad tumedad pilved.Näen merel kaht laeva minemas koos kaugustesse, kuid siiski mina olen vaid üksi ..jalutan kivisel pinnal, merelained vastu kaid peksavad...järsku hakkab vihma tibutama kuid see nii ei jää natukese aja pärast juba kallab nagu keegi valaks mulle ämbri täie vett pähe ...mind see ei kõiguta..vihm varjab vaid mu pisarad, mis mõõda mu põski alla voolasid..Korraga kadus vihm koos pilvedega ja kuu säras taevas nagu medaljon. Meri oli vaikne kuid siiski miks ma istun siin suure kivi peal üksi?..miks mind pelgad? Sulen silmad ..ja kohe oled sina, sina mu süda , mul slime ees, kuulen su häält isegi... miks see ei võiks olla kõik reaalsuses? Olla koos, käsikäes..mõõda randa jalutada ja vaadata langevaid tähti mis oma elutulukese kaugel meres kustutavad ..see oleks nii hea ..nii ilus..Unistan sellest, et oleksid mu kõrval kui silmad avan..kuid ma tean, seda ei juhtu ja see teeb kurvaks ..nii ma jäängi kivile..pea toetumas põlvedele ja silmad suletud...miks on see nii valus?
Eelmine | Järgmine | |