Vanaisa Kass, kes kõnnib omapead kolmapäeval, 14. mail 2008., kell 10:26:52 Ma nägin Sind vaid mõned tunnid enne kui lahkusid... Süda kisub valust kokku teades, et läksid üksi... See kõik juhtus vaid mõni päev enne mu sünnipäeva, Surusid mulle veel oma soojade suurte ja karedate kättega pihku raha... Su silmad olid vesised ja Sa kõnelesid lahkumisest...pean tunnistama, et ma ei kuulanud Su sõnu... Ma lahkusin kiirelt ja lubasin homme kooki tuua... Homme helises hoopis telefon ja ema sõnad matsid mu sydame... Tööjuurest koju minekut ei mäleta... Mäletan, et istusin Su kõrval... kallistades oli su kõht veel soe aga käed külmad... nad olid Su kinni sidunud... Auto tuli järgi, et vii sind külma ja kõledasse paika, surusin pea Su rinnale ja palusin, et ärkaksid, või sind viiakse kodust ja sa ei saa enam iialgi tagasi... Minu ahastust katkestas koera ähvardav lõrin, vaene loomake oli vist alles nüüd aru saanud, et vanaisat enam ei ole... Tema ähvarduse peale pidin vanaisast eemalduma, ning ta ronis kaitsvalt oma peremehe kõhule. Hetkega muutus see maja, kus möödus enamus minu lapsepõlvest külmaks ja tühjaks... Ometi oli veel laua peal vanaisa pooleldi loetud leht, kõik oli nii nagu vanaisa oli jätnud... Vitriinide taga olid lastelaste pildid. Keeran pilgu ja surun vihast sõrmed rusikasse, milline raiskaminie mõtlen omaette... Kõik need jõulud ja sünnipäevad... Neid ei olnud iialgi siin... Vanaisa aga ootas, andes endast kõik ja rohkemgi, istudes treppil ja oodates... Mu süda purunes kui nägin ta ilmet, kui tuli aeg tunnistada, et seegi kord jagame kingitused ja ootatud kül
Vanaisa
Ma nägin Sind vaid mõned tunnid enne kui lahkusid... Süda kisub valust kokku teades, et läksid üksi... See kõik juhtus vaid mõni päev enne mu sünnipäeva, Surusid mulle veel oma soojade suurte ja karedate kättega pihku raha... Su silmad olid vesised ja Sa kõnelesid lahkumisest...pean tunnistama, et ma ei kuulanud Su sõnu... Ma lahkusin kiirelt ja lubasin homme kooki tuua... Homme helises hoopis telefon ja ema sõnad matsid mu sydame... Tööjuurest koju minekut ei mäleta... Mäletan, et istusin Su kõrval... kallistades oli su kõht veel soe aga käed külmad... nad olid Su kinni sidunud... Auto tuli järgi, et vii sind külma ja kõledasse paika, surusin pea Su rinnale ja palusin, et ärkaksid, või sind viiakse kodust ja sa ei saa enam iialgi tagasi... Minu ahastust katkestas koera ähvardav lõrin, vaene loomake oli vist alles nüüd aru saanud, et vanaisat enam ei ole... Tema ähvarduse peale pidin vanaisast eemalduma, ning ta ronis kaitsvalt oma peremehe kõhule. Hetkega muutus see maja, kus möödus enamus minu lapsepõlvest külmaks ja tühjaks... Ometi oli veel laua peal vanaisa pooleldi loetud leht, kõik oli nii nagu vanaisa oli jätnud... Vitriinide taga olid lastelaste pildid. Keeran pilgu ja surun vihast sõrmed rusikasse, milline raiskaminie mõtlen omaette... Kõik need jõulud ja sünnipäevad... Neid ei olnud iialgi siin... Vanaisa aga ootas, andes endast kõik ja rohkemgi, istudes treppil ja oodates... Mu süda purunes kui nägin ta ilmet, kui tuli aeg tunnistada, et seegi kord jagame kingitused ja ootatud külalistele mõeldud kommid pooleks. Truult istusin ta kõrval lootes, et ta märkab, isegi öelda oleks tahtnud: " näe vanaisa, aga mina olen ju siin?!" Kuid ma ei julgenud, tegin näo, et ei näe tema kurbust ja viisin jutu mujale. Ma ei usu, et vanaisa teadisgi, kui palju oli minu elus teda... Kummaline, olin ta kõrval kui memm lahkus... Ta hoolitses memme eest tohutult, viimase hetkeni, oleks tahtnud olla samuti Su kõrval, viimse hetkeni...oleks vaid teadnud... Järgmised pildid on matustest, otsin meeleheitlikult suurt päevalille, mille olin vanaisale kinkinud ja mida ta endaga kaasa soovis... Seda polnud. Nagu paljusi asju enam siin majas... Kõik oli juba tühjaks veetud, autost astub välja, kellegi toel vanem naisterahvas, ta on vana ja on näha, et ta on surmaga harjunud. Ta tuleb kellegi noorema naisterahva toel ja otsivalt saadab pilgu üle omakste, ta astub esimesena mu ette ja nimetab mind kasulapseks, pigistab oma soojade vanade kättega mu käsi ja konsulteerib fakti, mida isegi tean- vanaisat ei ole enam. Temalt kuulen, et olin olnud terve vanaisa elu, ma ei teadnud seda siiani, tunnetasin meie vahelist sidet, kuid ei teadnud, kui kallis olin olnud ma talle. Mu käes on valged Liiliad, kirikus üritan tähelepanelikult kuulata vanaisa elulugu, häbiga tõden, et ma ei teadnud temast palju, teadsin, et ta on alati olemas olnud ja vist naiivselt lootsin, et ta jääbki mind alati oma kollase kodu treppile ootama, nii nagu oli see siiani olnud. Midagi ei jäänud meelde... Juba jalutan ma ta kirstu juurde... on aeg... juba viiakse teda kalmule ja juba langeb ta kirstt veel viimasel hetkel ärkan ja loobin liiljad ta kirstu kaanele... Kõikvajub mu peale ja ma lahkun... Siiani pole julgenud, teda vaatama minna... Siiani pole näinud teda unes... Siiani ei suuda uskuda...Siiani on valus.
Sind mõned tunnid enne kui lahkusid... Vanaisa kõik juhtus vaid mõni päev Samast žanrist
Samalt autorilt
Teisipäev, 19. veebr. 2019., kell 06:58 - parim aeg päevast
RSS