Vihmane rõõmsameelsus A. neljapäeval, 18. jaan. 2007., kell 21:10:38 Mulle tegelikult ei meeldi üldse ilmast rääkida, aga see tuleb pidevalt teemaks. Iseenesest. Püüan kirjutada pigem sellest, mis tunded ja mõtted väljas tekkisid, kui ilmast endast. Koolis viimase tunni ajal pilk aknast välja - vihm. Hetk hiljem muutus see peaaegu tormiks, ei teadnudki, kas vihata rohkem tuult või vihma. Muidugi kõik see siis, kui pidin kohe hakkama koju minema. Peale väikest viivitust välja minnes polnud tormist järel rohkem, kui keskmine tuul ja mõned vihmapiisad. Siit ilma positiivne omadus: ka halb ilm läheb kiirelt üle. Juba päris mitmendat korda tekkis mul väljas jalutades kevadetunne. Selline mõnus sillerdav tunne, et jalutaks kas või igavesti. Kastsin jalanõusid, mis hommikul bussipeale kiirustades poriseks said, vihmaveetorust voolava kristalse vee alla. Naljakas oli. Nägin, kuidas üks neiu sõiduteelt pritsiva vee eest põgenes. Aga enamus autojuhte siiski hoolib natukene ja vaatab, et inimesi märjaks ei kastaks. Kõndisin, vaatasin ringi. Mõtlesin, et inimesed ei oska hinnata tavalisi, kuid ometi elutähtsaid asju, nagu võimalus näha, kuulda, naeratada ja märgadel tänavatel jalutada. Ei saa öelda, et ma seda isegi iga päev märkaks hinnata, aga täna muutusin puhtalt selle pärast rõõmsaks. Kuigi põhjust kurvastada ja masetseda oleks vist rohkem. Aga ma ei viitsi. Asi, mille puhul mitteviitsimine on kasulik. Ma tean, et nii mõnigi võrratu sündmus on tulemas ja see rahuldab. Mitte alati küll, vahel tahaks kõike kohe, kohe! Ei taha oodata, mõttetult aega raisata. Siis o
Vihmane rõõmsameelsus
A. neljapäeval, 18. jaan. 2007., kell 21:10:38
Mulle tegelikult ei meeldi üldse ilmast rääkida, aga see tuleb pidevalt teemaks. Iseenesest. Püüan kirjutada pigem sellest, mis tunded ja mõtted väljas tekkisid, kui ilmast endast.
Koolis viimase tunni ajal pilk aknast välja - vihm. Hetk hiljem muutus see peaaegu tormiks, ei teadnudki, kas vihata rohkem tuult või vihma. Muidugi kõik see siis, kui pidin kohe hakkama koju minema.
Peale väikest viivitust välja minnes polnud tormist järel rohkem, kui keskmine tuul ja mõned vihmapiisad. Siit ilma positiivne omadus: ka halb ilm läheb kiirelt üle.
Juba päris mitmendat korda tekkis mul väljas jalutades kevadetunne. Selline mõnus sillerdav tunne, et jalutaks kas või igavesti. Kastsin jalanõusid, mis hommikul bussipeale kiirustades poriseks said, vihmaveetorust voolava kristalse vee alla. Naljakas oli. Nägin, kuidas üks neiu sõiduteelt pritsiva vee eest põgenes. Aga enamus autojuhte siiski hoolib natukene ja vaatab, et inimesi märjaks ei kastaks.
Kõndisin, vaatasin ringi. Mõtlesin, et inimesed ei oska hinnata tavalisi, kuid ometi elutähtsaid asju, nagu võimalus näha, kuulda, naeratada ja märgadel tänavatel jalutada. Ei saa öelda, et ma seda isegi iga päev märkaks hinnata, aga täna muutusin puhtalt selle pärast rõõmsaks. Kuigi põhjust kurvastada ja masetseda oleks vist rohkem. Aga ma ei viitsi. Asi, mille puhul mitteviitsimine on kasulik. Ma tean, et nii mõnigi võrratu sündmus on tulemas ja see rahuldab. Mitte alati küll, vahel tahaks kõike kohe, kohe! Ei taha oodata, mõttetult aega raisata. Siis on see koht, kui peab viitsima, viitsima midagi teha, et oleks kohe huvitav.
Uskumatu, kuidas nii väikesed asjad teevad nii palju rõõmu. Kohv ja okolaad, muusika, raamat, jalutamine. Seda on kindlasti kõik märganud. Väikesed naudingud on vajalikud ning mõnusad veel selles mõttes, et nendega pole kahju hüvasti jätta. Näiteks tühjaks saanud kohvitass ei tekita sellist igatsust, kui näiteks lõppenud imeline reis. Eksole. Mina olengi loogika.
Kohvijutt tuletab mulle meelde, et homme peaks Coffee In'ist läbi käima. Ja küsimuse, kas jääkohvi müüakse kuskil? Jube vajadus on koolis kohvi juua, aga söökla-variant ei kutsu üldse. Jäätee ka mitte, aga jääkohv oleks heahea. Uurin.
Tunni pilk aknast välja - vihm. Vihmane rõõmsameelsus vihata rohkem tuult või vihma. Kirjatükki on kommenteeritud
(2) korda —
loe lähemalt Samast žanrist
Samalt autorilt
Neljapäev, 13. dets. 2018., kell 11:26 - parim aeg päevast
RSS