idüll /.../ osa üks Nikita Markah teisipäeval, 25. juulil 2006., kell 23:13:30 MarkahMis seal salata. Iga inimese salasoov on elada kusagil idüllilähedases kohas, oma muretut elu. Kuid kui paljud meist sinna siiski jõuavad? Ja kas selline Paradiisi rand on üldse olemas? Idüll. Vaadata kellegi imeilusatesse silmadesse. Nuusutada sügise pruunikat lõhna. Joonistada taevasse südameid. Ning kive üle kuu lennutada. Puudutada pehmeid pilvi. Tunda lõkke soojust. Hoida käes vast sündinud kassipoegi. Tunda laineid vastu jalgu hüplemas, nagu süsimustad armsate pruunide silmadega kutsikad. Kui paljud meist seda teha saavad? seda ma ei tea. Aga Mina olen seda kõike teinud. Tuleb vaid tahta. Oma paradiisi rand tuleb leida. Või see siis enda jaoks lahti mõtestada. Idüll ehk täiuslikus peitub pisiasjades. Tuleb need vaid leida. Minu jaoks on see päiksekiir mis õrnal üle su näo veereb. Aeg mis käib lakkamatult. Tulekeel mis neelab kase puu halge nagu valaskala hõbedaselt helkivat kalaparve. Pisarad, mis suurest õnnest silma tekivad. Päikese käes sätendav vesi, Veri punane roos memme tagaaias. Tuhm kollane aiapink vanaisa töötoa ees. Sügises langevad lehed. Suve lõhn, mis on sama läbipaistev kui minu hingematvad tunded. Sügav sinises taevas säravad tähed, kuu. Talv, mis muudab kõik valgeks-vaikseks. Katab kõik enese lumetekiga. Varakevadised lumikellukesed, mida õues otsimas käiakse. Jõulud. Härmatis. Jääpurikad, mis nõnda kelmikalt tilguvad, ning lausa helisevad. Lumehelves, mis langeb kindale ning sulab endast järgi jättes vaid tühise vee pleki, mis peagi sinu kin
idüll /.../ osa üks
MarkahMis seal salata. Iga inimese salasoov on elada kusagil idüllilähedases kohas, oma muretut elu. Kuid kui paljud meist sinna siiski jõuavad? Ja kas selline Paradiisi rand on üldse olemas?
Idüll.
Vaadata kellegi imeilusatesse silmadesse. Nuusutada sügise pruunikat lõhna. Joonistada taevasse südameid. Ning kive üle kuu lennutada. Puudutada pehmeid pilvi. Tunda lõkke soojust. Hoida käes vast sündinud kassipoegi. Tunda laineid vastu jalgu hüplemas, nagu süsimustad armsate pruunide silmadega kutsikad.
Kui paljud meist seda teha saavad? seda ma ei tea. Aga Mina olen seda kõike teinud. Tuleb vaid tahta.
Oma paradiisi rand tuleb leida. Või see siis enda jaoks lahti mõtestada. Idüll ehk täiuslikus peitub pisiasjades.
Tuleb need vaid leida.
Minu jaoks on see päiksekiir mis õrnal üle su näo veereb. Aeg mis käib lakkamatult. Tulekeel mis neelab kase puu halge nagu valaskala hõbedaselt helkivat kalaparve. Pisarad, mis suurest õnnest silma tekivad. Päikese käes sätendav vesi, Veri punane roos memme tagaaias. Tuhm kollane aiapink vanaisa töötoa ees. Sügises langevad lehed. Suve lõhn, mis on sama läbipaistev kui minu hingematvad tunded. Sügav sinises taevas säravad tähed, kuu.
Talv, mis muudab kõik valgeks-vaikseks. Katab kõik enese lumetekiga. Varakevadised lumikellukesed, mida õues otsimas käiakse. Jõulud. Härmatis. Jääpurikad, mis nõnda kelmikalt tilguvad, ning lausa helisevad. Lumehelves, mis langeb kindale ning sulab endast järgi jättes vaid tühise vee pleki, mis peagi sinu kindasse peitu poeb. Pori, mis sügiseti maas on, ning mille peal sa oled libestanud. Porikoogid. Kollased Kummikud. Vee loigud. Punased lehed. Valmivad õunad. Tume lillad Ploomid. Magusad Pirnid. Need kõige erilisemad õunakoogid. Tassitäis valget piima potisinises tassis. Helsinine taevas. Vatt pehme pilv. Õrn tuul. Tuule käes õõtsuvad puud. Haava värisev leht. Lehma kauge "ammmuu". Põdra Naksuvad põlved. Metsea põrsaste ruie.
Jah, kes meist ei oskaks sõnu seda. Aga nende järgi talitada vaid vähesed...
/.../
Leidke oma idüll. Nig kui see teil tõesti ei õnnestu, tekitage see enda jaoks, otsides igapäevas seda kõigelihtsamat,kuid kõige täiuslikumat osa. Kuid ärge püütke oma paradiisi randa oma lasnamäe korterisse tassida, sest see on kõigest kujund. Ning sellises kujutelmas elades lõppeb kõik ühe suure tohu-va-pohuga. Ning lõpp kokku võttes lõpetate te ikkagi tühjade käte ning lootusetute püüdlustega, mis siis on veel lootusetumad ning hävitavamad.
Pole ju olemas ebareaalset, on olemas vaid piiratud ettekujutlus reaalsest. Jah, kuid piiride maalimine on lõppude lõpuks siiski kõik teie endi teha. Ja ega ei ole mina ka see inimene kes teile selle õige pintsli ja värvipurgi näppu annab. Maalige need piirid ning maalige ka õiget ostused. Tegelikult ei olegi olemas valesid otsuseid see kõik on suhteline. Õige ostus on iga inimese jaoks erinev. Õige otsus tuleb leida südamest. Ja kui süda on lukus. Tuleb teha mitu valet otsust et lõpuks leida see võti et süda avada. Nagu ma ütlesin, kõik on suhteline. Tuleb vaid uskuda.
Mina usun. Aga sina?
Oh, kuidas kül tahaks lõpetada oma jutt küsimusega, mille üle te terve öö ja järgmise päevagi juurdleks. Kuid sellist vastust ei suuda ma leida. Kui te mõne sellise leiate, teadke, et see on tükike teie suurest idülli puslest.
/.../
idüll osa 1 lõpp.
alati teie
Nikita Markah
kellegi imeilusatesse silmadesse. Nuusutada sügise idüll /.../ osa üks lennutada. Puudutada pehmeid pilvi. Tunda Kirjatükki on kommenteeritud
(4) korda —
loe lähemalt Samast žanrist
Samalt autorilt
Kolmapäev, 17. okt. 2018., kell 13:18 - parim aeg päevast
RSS