ja aeg... 80 kolmapäeval, 21. sept. 2005., kell 17:25:48 see aina liigub edasi... ja meie koos sellega....... mitte miski ei jää püsima...kõik muutub ja muutuvad...vastasel juhul jäävad teistele jalgu....ja paratamatult saame me mingil hetkel haiget sellest jälle õpime teinekord targemad olema. inimesed imestavad, kuidas ma saan nii ükskõikne olla... ma ei ole ju!!! ma lihtsalt ei näita välja, sest inimesed on julmad ja tallavad tunded jalgade alla... peab oskama varjata tundeid ja välja näitama seda mis laseb paista ükskõiksena.... vahel on mul lausa kohutavalt valus... siis ma nutan...ja see läheb üle...kuni järgmise korrani...vahel peidan oma valu maski taha, naean ja olen lõbus, hing sisimas veritsemas... ja see valu tuleb millest ?...ma ei tea isegi...vahel on kõik nii kurb, siis on valus kõigi pärast kellel on halb, sest minul ei ole ja see tekitab masendust... aga selline on elu ja selleks et edasi eksisteerida, tueb olla tugev... ja tugevus tuleb kogemustest... mul on alati kõigi pärast, kellel hästi läheb, hea meel...sest siis on inimesed õnnelikud... ma olen liiga tundlik... ja seda kasutatakse vahel ära... aga ma olen tugev ka ja selle abil saan kõigest üle... armid ei tee enam midagi ju, need on kõigest mälestused ja las nad ollagi... ja tegelikult olen ma õnnelik. mis siis et vahel nutan... Koos mitte miski ei jää püsima...kõik ja aeg... me mingil hetkel haiget Kirjatükki on kommenteeritud (1) kord — loe lähemalt Samast žanrist religiooniõpetaja:
ja aeg...
80 kolmapäeval, 21. sept. 2005., kell 17:25:48
see aina liigub edasi...
ja meie koos sellega....... mitte miski ei jää püsima...kõik muutub ja muutuvad...vastasel juhul jäävad teistele jalgu....ja paratamatult saame me mingil hetkel haiget
sellest jälle õpime teinekord targemad olema.
inimesed imestavad, kuidas ma saan nii ükskõikne olla...
ma ei ole ju!!!
ma lihtsalt ei näita välja, sest inimesed on julmad ja tallavad tunded jalgade alla...
peab oskama varjata tundeid ja välja näitama seda mis laseb paista ükskõiksena....
vahel on mul lausa kohutavalt valus... siis ma nutan...ja see läheb üle...kuni järgmise korrani...vahel peidan oma valu maski taha, naean ja olen lõbus, hing sisimas veritsemas...
ja see valu tuleb millest ?...ma ei tea isegi...vahel on kõik nii kurb, siis on valus kõigi pärast kellel on halb, sest minul ei ole ja see tekitab masendust...
aga selline on elu ja selleks et edasi eksisteerida, tueb olla tugev... ja tugevus tuleb kogemustest...
mul on alati kõigi pärast, kellel hästi läheb, hea meel...sest siis on inimesed õnnelikud...
ma olen liiga tundlik... ja seda kasutatakse vahel ära... aga ma olen tugev ka ja selle abil saan kõigest üle... armid ei tee enam midagi ju, need on kõigest mälestused ja las nad ollagi...
ja tegelikult olen ma õnnelik.
mis siis et vahel nutan...
Koos mitte miski ei jää püsima...kõik ja aeg... me mingil hetkel haiget Kirjatükki on kommenteeritud
(1) kord —
loe lähemalt Samast žanrist
Samalt autorilt
Laupäev, 16. jaan. 2021., kell 04:38 - parim aeg päevast