Mööda tänavat, väljas sajab kõik. koju läksime, kuid

kõik. mizka pühapäeval, 4. veebr. 2007., kell 18:12:53 üks õhtu.. Ma kõnnin mööda pimedat tänavat, väljas sajab lund. täpselt nagu tol õhtul kui me koju läksime, kuid seekord on kõik teisiti. ei ole ei sind ega seda rõõmu, rõõm oli kadunud koos sinuga. nüüd on vaid kurbus ja valu. lõpuks ma jõudsin koju ja mõtlesin meie suhte üle, ja nii see siis oli alguses kui unelm ja hiljem kui draama. ma mäletan kui sa tookord rääkisid mu parimale sõbrannale, et sa tahad et ma oleks koos sinuga igavesti, kõik oli nii hästi.. sa hoidsid mind ja kõik tundus kui hea unenägu. need mitu nädalat olid minu jaoks maailma parimad, sa olid see kes näitas mulle et elus on ka head, mitte ainult valu ja kurbus. sa tegid mind õnnelikuks, ja ma tundsin esimest korda et ma armastan kedagi rohkem, kui omaenda elu. Kuid see kõik muutus.. ma ei näinud sind paar päeva, ma mõtlesin et sul pole enam minu jaoks aega.. ja siis ma kuulsin et sul pole enam minu vastu tundeid ja kõik purunes. mu silmad täitusid pisaratega ja süda kui kadus mu seest, ma olin kui omas maailmas.. ma ei saanud aru mis oli juhtunud.. kõik oli halvasti.. ja midagi ei andnud enam muuta. kõik oli läbi. ma nägin sind järgmine päev linnas.. ma teesklesin et olen tugev, kuid sisimas olin ma kildudeks purunenud.. ma sain tunda su kallistust veel viimast korda, kõik see tuletas mulle meelde seda kõike mis meie vahel oli. kõike mis oli ja enam ei ole.. ja nüüd ma tunnen nagu mind ei eksisteeriks enam kui inimest.. sest kõik mu see

kõik.

Ma kõnnin mööda pimedat tänavat,
väljas sajab lund.
täpselt nagu tol õhtul kui me koju läksime,
kuid seekord on kõik teisiti.
ei ole ei sind ega seda rõõmu,
rõõm oli kadunud koos sinuga.
nüüd on vaid kurbus ja valu.
lõpuks ma jõudsin koju ja mõtlesin meie suhte üle,
ja nii see siis oli alguses kui unelm ja hiljem kui draama.
ma mäletan kui sa tookord rääkisid mu parimale sõbrannale,
et sa tahad et ma oleks koos sinuga igavesti,
kõik oli nii hästi..
sa hoidsid mind ja kõik tundus kui hea unenägu.
need mitu nädalat olid minu jaoks maailma parimad,
sa olid see kes näitas mulle et elus on ka head,
mitte ainult valu ja kurbus.
sa tegid mind õnnelikuks,
ja ma tundsin esimest korda et ma armastan kedagi rohkem,
kui omaenda elu.
Kuid see kõik muutus..
ma ei näinud sind paar päeva,
ma mõtlesin et sul pole enam minu jaoks aega..
ja siis ma kuulsin et sul pole enam minu vastu tundeid ja kõik purunes.
mu silmad täitusid pisaratega ja süda kui kadus mu seest,
ma olin kui omas maailmas..
ma ei saanud aru mis oli juhtunud..
kõik oli halvasti.. ja midagi ei andnud enam muuta.
kõik oli läbi.
ma nägin sind järgmine päev linnas..
ma teesklesin et olen tugev,
kuid sisimas olin ma kildudeks purunenud..
ma sain tunda su kallistust veel viimast korda,
kõik see tuletas mulle meelde seda kõike mis meie vahel oli.
kõike mis oli ja enam ei ole..
ja nüüd ma tunnen nagu mind ei eksisteeriks enam kui inimest..
sest kõik mu sees on lõhki rebitud ja mulda tallatud. Mööda tänavat, väljas sajab kõik. koju läksime, kuid


Kirjatükki on kommenteeritud (2) korda — loe lähemalt

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Esmaspäev, 10. dets. 2018., kell 10:44 - parim aeg päevast

(2) [11170] Luule

Loomisaeg 0.0342s