Juba tore, nii okei. Ma tõesti lugege, tõprad üle. Et me oleme koos.

lugege, tõprad mina neljapäeval, 3. juulil 2008., kell 22:25:49 Üheksateistkümnes blog Kõik oli juba nii tore, nii okei. Ma tõesti olen paar viimast päeva tundnud, et ta vaatab mu üle. Et me oleme koos. Jälle. Ja nüüd sattusin ma ta blogi otsa jälle. Ja avastasin sealt paar postitust, mida ma isegi näinud ei olnud. Tema kirjastiil, mõtted, irvitus kogu elu üle tõi mind maa peale tagasi. Mitte miski ei saa kunagi enam sama olema. Tegelikult peaksin ma praegu hoopis näidendit edasi kirjutama, sest pühapäevaks tahan ma sellega ühele poole saada. Jah. Ma olen mõelnud, et inimesed, kes selle pärast kurvastavad, et kaaslane neid maha jättis on mõttetud egoistid. Te peaksite olema õnnelikud, sest tõenäoliselt saab teie armastatu õnnelikumaks. Ja kui teie teda tõesti armastate, peaksite maha matma kogu oma egoistlikkuse ja seda aksepteerima. Talle "head eluteed" soovima ja rahule jätma. See oleks õige. Teine asi on see, kui teie kallima võttis surm. Ainult siis on teil õigust kurvastada... Sest küllap vaatab ka tema teile alla ja on õnnetu, et te koos ei saa olla. Kurvastage oma armastatute, mitte enda pärast ja maailm ongi kohe 90kraadi võrra parem koht. Ja teised, kes te veel õnnelikult koos olete, öelge oma kallimale KOHE PRAEGU kui väga te temast hoolite. Ärge jätke seda homseks. Muidu võib teil minna nagu minul-ühel hetkel avastate end siit maailmalt üksi teadmises, et olete olnud julm ja kalk inimeste vastu, keda te armastate. Mitte ühelgi sitapeal pole enne õrna aimugi, kuidas ma end tunnen, kui ta ise seda tundnud pole... See on midagi kirjeldamatut. Sööb

lugege, tõprad

Kõik oli juba nii tore, nii okei. Ma tõesti olen paar viimast päeva tundnud, et ta vaatab mu üle. Et me oleme koos. Jälle.
Ja nüüd sattusin ma ta blogi otsa jälle. Ja avastasin sealt paar postitust, mida ma isegi näinud ei olnud. Tema kirjastiil, mõtted, irvitus kogu elu üle tõi mind maa peale tagasi. Mitte miski ei saa kunagi enam sama olema.

Tegelikult peaksin ma praegu hoopis näidendit edasi kirjutama, sest pühapäevaks tahan ma sellega ühele poole saada. Jah.

Ma olen mõelnud, et inimesed, kes selle pärast kurvastavad, et kaaslane neid maha jättis on mõttetud egoistid. Te peaksite olema õnnelikud, sest tõenäoliselt saab teie armastatu õnnelikumaks. Ja kui teie teda tõesti armastate, peaksite maha matma kogu oma egoistlikkuse ja seda aksepteerima. Talle "head eluteed" soovima ja rahule jätma. See oleks õige.
Teine asi on see, kui teie kallima võttis surm. Ainult siis on teil õigust kurvastada... Sest küllap vaatab ka tema teile alla ja on õnnetu, et te koos ei saa olla. Kurvastage oma armastatute, mitte enda pärast ja maailm ongi kohe 90kraadi võrra parem koht.

Ja teised, kes te veel õnnelikult koos olete, öelge oma kallimale KOHE PRAEGU kui väga te temast hoolite. Ärge jätke seda homseks. Muidu võib teil minna nagu minul-ühel hetkel avastate end siit maailmalt üksi teadmises, et olete olnud julm ja kalk inimeste vastu, keda te armastate. Mitte ühelgi sitapeal pole enne õrna aimugi, kuidas ma end tunnen, kui ta ise seda tundnud pole... See on midagi kirjeldamatut. Sööb mu hinge iga sekundiga. See tunne kibestab. Ja muudab mind veel valusamaks. See tunne tapab. Aeglaselt ja mõnuga.

Töö ootab. Juba tore, nii okei. Ma tõesti lugege, tõprad üle. Et me oleme koos.


Kirjatükki on kommenteeritud (2) korda — loe lähemalt

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Kolmapäev, 17. okt. 2018., kell 03:56 - parim aeg päevast

(2) [7259] Blogi

Loomisaeg 0.0434s