mis teed, mis teed, mis teed pean minema?
Raissa reedel, 5. mail 2006., kell 22:37:49
jooksutasin endal kuulid kokku, kuulid hakkasid veerema, keerasin elu sõrmenipsuga mekõikteamekuhu ja veerevad kuulid lämmatasid kogu krempl enda alla. kui ärkan, siis lükkan kuulid ühte hunnikusse ja peksan kogu selle jama laiali.
Kui segada suurem hulk ükskõiksust, piisake pohhuismi (äh, see ongi vist umbes sama mis ükskõiksus, võõrkeeled on alati mu spetsialiteet olnud :P ...), maailmavaateline blondlus, hõljuv olek ja udune ümbrus, saab kokku parajalt palju käkke. sitastiütlemisi, tõe valusaid väljaütlemisi ja isegieisaaarumismanüüdsellegaöeldatahan ütlemisi ma üldse enam kokku ei loe. ei jaguks sõnu. kui on vaja kõiki neid tegevusi reaalajas teostada, siis jagub loomulikult sõnu küllaga.
täna viskasin auto pesulasse, hõikasin veel üle üla tunkele, et sopsutage matte ka kui aega saate ja kui valmis, ajage auto eest ära, jätsin teile võtme süüteluku ette... puhast autot enda istumise alla tagasi oodates jõin paar doosi kohvi, et ikka veel ja veel kõrgemale hõljuvasse ebamäärasesse sfääri jõuda. tagasi värisedes hüppasin tunkele peale, et mis värk, auto ikka pesulas. või polegi minu auto, nii puhas teine et ei tunne äragi. tunke vastu, et oioi, on ikka sinu auto, seisab seal teine kenasti, uksed kinni ja võtmed süüteluku ees. nojah, ma eriti ei üllatunudki, see pole ei esimene ega teine kord, mil nii juhtub. minu eilases, tänases ja homses meeleseisundis on see isegi veel päris pisike bläkk. mis seals ikka, hakkasime uste kallal harutama. kamp eriti stiilipuhtaid rullnokki vajus eiteakust äkki kokku ja kus kukkusid seletama. ühel oli ükskord sama asi juhtunud kuskil metsas, ei teadnud ta kus või mis, ise oli purujommis ja kobis auto alla magama, hommikul märkas, et tagumine uks oli ikka lahti. kontrollisime, minu puhul see nipp ei töötanud. ühel oli ükskord sama asi juhtunud ja ta lõi kiviga kõige väiksema akna sisse. nojah, see jäi ka täna ära. selle parsa puhul piisas siiski ka kimbus suvalistest võtmetest, milledest umbes kolmas ukse sujuvalt avas. kutid veel kooris tänitasid, et vahivahi, niimoodi teeb iga suvaline võll sul ukse lahi ja ajab minema. nojah, ka see ei olnud uudiseks. uusi asju tuleb elu viimasel ajal üldse liiga vähe ette. vist liiga kaua elatud ja kõik juba nähtud.
Suurem ükskõiksust, piisake pohhuismi (äh, see mis teed, mis teed, mis teed pean minema? mu spetsialiteet olnud :P ...),
minu auto, ise olen maiu ja tore ongi
Samast žanrist
| Eelmine | Järgmine | |
Samalt autorilt
RSS