mõned inimesed siiski suudavad maailma muuta.. nupu neljapäeval, 19. juulil 2007., kell 19:58:01 Mõnikord on mul tunne,et ma ei suuda enda eluga toime tulla,ma tunnen,et kõik on mööduv, kuid mina tahaksin paigal seista.Tahaksin tunda päikest ja vaadata tähti ilma, et ma peaksin kuskile kiirustama.Sooviksin, et saaksin leida kõigist hetkedest nende ilu ja erilisuse, aga selleks ei ole lihtsalt aega..Ma ei tohi rongist maha jääda, mis siis, et vahel tahaksin olla kaotaja. Mind valdab rahutus, sest see suhe, mis tundus mulle uskumatult kindlana, on purunemas. Praegu on nii vastikult valus, et ma tahaksin karjuda, et keegi omati märkaks mind.Kiire, kõigil on nii kiire ja mina ei suuda selle tempoga sammu pidada ja tegelikult ma ei tahagi. Ma ei üritagi. Valu on mu parim sõber, sest tema ei jäta mind kunagi. Praegu sellele mõtlema hakates,ma ei oskagi öelda,millisel hetkel hakkasime me teineteist vajama,Meil oli koos hea.Kvaliteetaeg.Ta tuli mu ellu ja mai oleks osanud arvatagi,et lõks kukub kinni ja mina olen see hiir,kes sinna vahele jääb.Ühel hetkel oli ta lihtsalt terve mu elu.Mind ei huvitanud, mida arvasid teised.See, mida külamutid üksteisele ilusatel suveõhtutel kõrva sosistasid ei läniud mulle korda.Ja ma tean, et talle ka mitte.Me võisime tundide viisi koos olla,rääkida,suitsetada,suudelda,kallistada..me võisime olla ka vaikides ja ka siis oli hea.Aeg kaotas oma väärtuse,temaga koos olles ei mõelnud ma mitte millestki muust.Oli vaid tema ja mina.Temaga koos olin ma vaba.Ma armastan lugeda,tema mitte,aga sellest hoolimata kuulas ta mu jut
mõned inimesed siiski suudavad maailma muuta..
nupu neljapäeval, 19. juulil 2007., kell 19:58:01
Mõnikord on mul tunne,et ma ei suuda enda eluga toime tulla,ma tunnen,et kõik on mööduv, kuid mina tahaksin paigal seista.Tahaksin tunda päikest ja vaadata tähti ilma, et ma peaksin kuskile kiirustama.Sooviksin, et saaksin leida kõigist hetkedest nende ilu ja erilisuse, aga selleks ei ole lihtsalt aega..Ma ei tohi rongist maha jääda, mis siis, et vahel tahaksin olla kaotaja. Mind valdab rahutus, sest see suhe, mis tundus mulle uskumatult kindlana, on purunemas. Praegu on nii vastikult valus, et ma tahaksin karjuda, et keegi omati märkaks mind.Kiire, kõigil on nii kiire ja mina ei suuda selle tempoga sammu pidada ja tegelikult ma ei tahagi. Ma ei üritagi. Valu on mu parim sõber, sest tema ei jäta mind kunagi.
Praegu sellele mõtlema hakates,ma ei oskagi öelda,millisel hetkel hakkasime me teineteist vajama,Meil oli koos hea.Kvaliteetaeg.Ta tuli mu ellu ja mai oleks osanud arvatagi,et lõks kukub kinni ja mina olen see hiir,kes sinna vahele jääb.Ühel hetkel oli ta lihtsalt terve mu elu.Mind ei huvitanud, mida arvasid teised.See, mida külamutid üksteisele ilusatel suveõhtutel kõrva sosistasid ei läniud mulle korda.Ja ma tean, et talle ka mitte.Me võisime tundide viisi koos olla,rääkida,suitsetada,suudelda,kallistada..me võisime olla ka vaikides ja ka siis oli hea.Aeg kaotas oma väärtuse,temaga koos olles ei mõelnud ma mitte millestki muust.Oli vaid tema ja mina.Temaga koos olin ma vaba.Ma armastan lugeda,tema mitte,aga sellest hoolimata kuulas ta mu jutustusi ja mis peamini,ta sai aru,kuidas mina elule vaatan.Ma ei tundnud piinlikkust oma vahel liiga imelike mõtete pärast,ta teadis,et olen ülemõtleja.Ma ei kartnud talle rääkida oma hirmudest, sest tema oli see, kes need minema suutis ajada.Palju palju öid,mis me veetsime koos rääkides,ükskõik millest,ja lihtsalt nautides teineteise lähedust.Päike oli alati väljas.Mul ei olnud kahju,et ma sain vähe magada, tema kaisus olles,tundus magamine lausa tobeda ajaraiskamisega.Ma ei olnud väsinud.Ma olin õnnelik!Kõik pisiasjad said erilise väärtuse,mitte miski ei olnud tavaline,igav ega korduv.Me elasime tõesti teineteisele.
Mul ma ei suuda enda eluga mõned inimesed siiski suudavad maailma muuta.. paigal seista.Tahaksin tunda päikest ja Kirjatükki on kommenteeritud
(1) kord —
loe lähemalt Samast žanrist
Samalt autorilt
Esmaspäev, 10. august 2020., kell 18:59 - parim aeg päevast
RSS