"objektiivne" mainstream meedia Toomas Tõeleid reedel, 30. dets. 2005., kell 12:04:13 Aastalõpuaeg on kokkuvõtete tegemise aeg. Sellest mõttes, et kuidas aasta kulgenud ja mis on juhtunud. Valitakse parimaid sportlasi, heatahtlikumaid heategijaid ja muid sääraseid. Meediategelastele meeldib meenutada aasta jooksul kõige enam kõmu tekitanud lugusid. Aastalõpuaeg on traditsiooniliselt äärmiselt uudistevaene, siis sisustatakse meediaruumi vanade uudiste ülekordamisega. Tühja täiteks korraldatakse kõige-kõige paremate sportlaste valimisi, nimetatakse aasta sõbralikumaid inimesi ja valitakse "suurimaid" uudiseid. Eesti uudistest märgiti selles kontekstis ära Tallinna lähedal juhtunud kopteriõnnetust, maailma kategoorias Aasia hiigeltsunamit. Et neist mõlemast sündmusest on juba üksjagu aega möödas, siis tuleb neid parajalt distantsilt vaadates erakordselt hästi välja asjaolu, et mõlemad lood ei puudutanud kogu enda "uudisväärtuses" lihtsaid Eesti inimesi küünevõrdki. Mõlemad käsitlused kajastasid elu äärmiselt ebatõenäolistes kategooriates. Milles need ebakõlad siis seisnevad? Miks meedia poolt maalitud pilt on tegelikult pigem kõverpeegeldus? Erakordsuse ja erilise otsinguil kiputakse unustama, kui suur on tegelikult nende sündmuste juhtumise tõenäosus. Lõuna-Eestis mõnes väikelinnas elava tavalise inimese jaoks on lood hiigellainetest küll väga huvitavad ja dramaatilisi kujutluspildikesi vaimusilma maalivad, kuid igapäevase eluga paremini hakkamasaamiseks äärmiselt kaheldava väärtusega. Toome veel teise perspektiivi. Milline on ühes Lõuna-Eesti
"objektiivne" mainstream meedia
Aastalõpuaeg on kokkuvõtete tegemise aeg. Sellest mõttes, et kuidas aasta kulgenud ja mis on juhtunud. Valitakse parimaid sportlasi, heatahtlikumaid heategijaid ja muid sääraseid. Meediategelastele meeldib meenutada aasta jooksul kõige enam kõmu tekitanud lugusid.
Aastalõpuaeg on traditsiooniliselt äärmiselt uudistevaene, siis sisustatakse meediaruumi vanade uudiste ülekordamisega. Tühja täiteks korraldatakse kõige-kõige paremate sportlaste valimisi, nimetatakse aasta sõbralikumaid inimesi ja valitakse "suurimaid" uudiseid. Eesti uudistest märgiti selles kontekstis ära Tallinna lähedal juhtunud kopteriõnnetust, maailma kategoorias Aasia hiigeltsunamit.
Et neist mõlemast sündmusest on juba üksjagu aega möödas, siis tuleb neid parajalt distantsilt vaadates erakordselt hästi välja asjaolu, et mõlemad lood ei puudutanud kogu enda "uudisväärtuses" lihtsaid Eesti inimesi küünevõrdki. Mõlemad käsitlused kajastasid elu äärmiselt ebatõenäolistes kategooriates.
Milles need ebakõlad siis seisnevad? Miks meedia poolt maalitud pilt on tegelikult pigem kõverpeegeldus? Erakordsuse ja erilise otsinguil kiputakse unustama, kui suur on tegelikult nende sündmuste juhtumise tõenäosus. Lõuna-Eestis mõnes väikelinnas elava tavalise inimese jaoks on lood hiigellainetest küll väga huvitavad ja dramaatilisi kujutluspildikesi vaimusilma maalivad, kuid igapäevase eluga paremini hakkamasaamiseks äärmiselt kaheldava väärtusega.
Toome veel teise perspektiivi. Milline on ühes Lõuna-Eesti väikelinnakeses elava tavalise, nappi minimumpalka saava inimese tõenäosus sattuda kopteriõnnetusse? Väike, äärmiselt väike. Kordades väiksem kui hommikul tööle minnes jäisel kõnniteel libastuda. Sadu, kui mitte tuhandeid kordi väiksem tõenäosus ohust ületöötamise ja vale toitumise tagajärjel südame-veresoonkonna haigustesse haigestuda, selle tagajärjel pikalt vireleda ja seejärel viimaks surra. Ajakirjanduslike kaanonite järgi pole selles muidugi midagi erakordset, värsket, aktuaalset, konfliktset, mõjuvõimast ega prominentset.
Ja lõpuks veel üks näide:
Paar päeva tagasi ilmus uudis sellest kuidas järjekordne lotomängija sai numbrilotoga miljonäriks. "Uudises" jäeti paraku mainimata, et ühe võitja kohta oli tõenäoliselt kümneid, kui mitte sadu tuhandeid lotomängijaid, kes kulutasid enda raha lotopiletitele, mis ei võtnud midagi. Nende pärisosaks jäi peale loosimistulemuste avaldamist vaid ohata: "seekord ei läinud õnneks, ei võitnud. Võibolla järgmine kord läheb paremini."
Tõenäoliselt ei lähe paremini. Suure tõenäosusega ei võida suurem osa neist kunagi midagi, või kui, siis võibolla korra elus 50 krooni.
Sellisel puhul on uudis miljoni võitnud lotomängijast äärmiselt eksitav ja illusoorne. Tõeväärtusest saaksime rääkida siis, kui selle uudise kõrval ilmuks veel paarsada tuhat lugu sellest kuidas lotomängijad ei võitnud midagi ja olid selle pärast mornid. Ilmselgelt pole trükimeedias ega televisioonis nii palju ruumi ega ajakirjanikke, et neist lugematutest lotokaotajatest eraldi sadat tuhandet lugu avaldada.
Uus meedia pakub uusi võimalusi. Ruumipuudus pole internetis enam eriliseks probleemiks. Selleks, et blogis enda elust jutte pajatada, ei pea ilmtingimata ajakirjanik olema. Kui kõik need sada tuhat lotokaotajat kirjutaksid sellest kuidas nad sellel nädalal lotoga kaotasid, siis oleks pilt kokkuvõttes palju adekvaatsem kui praegu, mil ilmus "objektiivne" ja "tasakaalustatud" lugu ühest lotovõitjast. Hmm, muidugi pole nendes lugematutes kaotuslugudes traditsioonilise meediakäsitlusega harjunuile eriti palju kutsuvat glamuuri ega sära.
Hoolimata sellest, et iga lotomängija lugu on üksikult võttes subjektiivne, annavad sada tuhat sellist lugu üheskoos elust tunduvalt adekvaatsema pildi. Pildi, mis pole küll eriti glamuurne, kuid see-eest tunduvalt tõeväärsem.
Traditsiooniliselt uudistevaene, siis sisustatakse meediaruumi vanade "objektiivne" mainstream meedia nimetatakse aasta sõbralikumaid inimesi ja Kirjatükki on kommenteeritud
(1) kord —
loe lähemalt Samast žanrist
Samalt autorilt
Pühapäev, 7. juuni 2020., kell 08:24 - parim aeg päevast
RSS