Nagu tige salme reek omaette nurgas oimaisalli mitte üks raas... salli ja muidu silma otsas

oimaisalli mitte üks raas... Raissa teisipäeval, 26. dets. 2006., kell 23:38:41 sõbrad, ma arrrmastan teid. ja teid kõiki teisi ka, jah, isegi sind. aga siiski... vahel tahaks nagu väike tige salme reek omaette nurgas istuda ja üles lugeda asju, mida ma vihkan, ei salli ja muidu silma otsas kannatada ei või. noor ja kena inimene, siiani kenast rahulikult elanud ja lisaks veel ka helge tulevik silme ees terendamas. aga millest tuleb minu äärmine ebatolerantsus ja kas seda on veel üldse võimalik leevendada. vat ei teagi. pessimistik ma ennast ei pea, kaugel sellest, enamus asju veavad pigem ikka naeratuse näole ja panevad rõõmsalt kepsutama. seda siiski küll vaid pealiskaudsel vaatlemisel ja suuremat süvenemata. aga no südames ma põlgan kõike, kõiki ja rohkem veel. see pisike trossis salme reek minu sees muudkui kerib ja kerib. inimeste lahkamise juurde ärme tõesti praegu lähe. vastik, vastik, vastik. hetkel on taluvuspiir ohtlikult lähedal, ma seda teemat pigem hetkel ei surgiks. ehk rahunen peatselt ja suudan taas inimesi enda ümber selgema pilguga näha. ilma ilmselge põlguse, haletsuse või - mis kõige hullem - ükskkõiksuseta. aga no võtame kasvõi massimeedia. ennast paariks päevaks elektrivõrgust välja lülitades ja nüüd tsivilisatsiooni naastes ma mõistan kogu selle jälkust omas mahlas. kuigi kõigest sellest toredast tsivilisatsioonist ära lülituda ei õnnestu ikka. novaata ikka ärritab küll kui inimene, kestaon aasta otsa käitud nagu sündinud sitakott, saadab jõululaupäeval nõretava sms ja nüüd oleme jälle sõbrad? ei, liitttl buddi, nii need asjad ei käi. jõ

oimaisalli mitte üks raas...

vahel tahaks nagu väike tige salme reek omaette nurgas istuda ja üles lugeda asju, mida ma vihkan, ei salli ja muidu silma otsas kannatada ei või. noor ja kena inimene, siiani kenast rahulikult elanud ja lisaks veel ka helge tulevik silme ees terendamas. aga millest tuleb minu äärmine ebatolerantsus ja kas seda on veel üldse võimalik leevendada. vat ei teagi. pessimistik ma ennast ei pea, kaugel sellest, enamus asju veavad pigem ikka naeratuse näole ja panevad rõõmsalt kepsutama. seda siiski küll vaid pealiskaudsel vaatlemisel ja suuremat süvenemata. aga no südames ma põlgan kõike, kõiki ja rohkem veel. see pisike trossis salme reek minu sees muudkui kerib ja kerib.

inimeste lahkamise juurde ärme tõesti praegu lähe. vastik, vastik, vastik. hetkel on taluvuspiir ohtlikult lähedal, ma seda teemat pigem hetkel ei surgiks. ehk rahunen peatselt ja suudan taas inimesi enda ümber selgema pilguga näha. ilma ilmselge põlguse, haletsuse või - mis kõige hullem - ükskkõiksuseta. aga no võtame kasvõi massimeedia. ennast paariks päevaks elektrivõrgust välja lülitades ja nüüd tsivilisatsiooni naastes ma mõistan kogu selle jälkust omas mahlas. kuigi kõigest sellest toredast tsivilisatsioonist ära lülituda ei õnnestu ikka. novaata ikka ärritab küll kui inimene, kestaon aasta otsa käitud nagu sündinud sitakott, saadab jõululaupäeval nõretava sms ja nüüd oleme jälle sõbrad? ei, liitttl buddi, nii need asjad ei käi. jõulud muudavad mind kenamaks ja veidi meeldivamaks, aga siiski mitte peast soojaks.

telkust ei ole juba nädalaid midagi vaadata, vahel mõni film veel ületab lati, aga seda ka napilt. ma ei pea vist lisama, et enamasti tuleb see enam vähem pandav film plaadilt ja plei nuppu on vajutanud mu enda isiklik õrn daamikäsi. mis on eelnevalt selle filmi kerglase elegantsiga isiklikult valinud. samal ajal peab muu maailm leppima mel gibsoni turbolokkide, etu demagoogilis-totralt-kentsakate reklaamide ja dokfilmidega tüdrukutest, kes said jagu marutõvest. palju õnne neile kõigile muidugi. see rokiks ikka iga inimese maailmapildi ära, mida enam ma sellele mõtlen, seda rohkem ma ärritun. enamus inimesi on siiski nähtamatu, kuid teraskõva nabanööriga kogu eluks telku külge aheldatud, aga ma ei süveneks heal meelel sellesse, kelle kõrval ma siis õigupoolest siin maailmas elan.

raamatutest meil oli siin hiljuti juttu, hale hakkab, hale ja õudne ühteaegu. sattusin paaripäevase vaikelu jooksul taas mõne traagilise eksemplariga kokku, ma pigem ei meenutaks seda pikemalt. ühesõnaga, istuda tuleks pimeda ja kurdina, raadiot ja telkut lahti teha ei saa, inimesi silma all pidada oleks pigem mittesoovitav (mõned erandid ON, aga üksikud), ja kõik on muidu ka vastik. aga muidu on mul viimasel ajal äärmiselt hea tuju, elu tundub kena ja perspektiivikana ning jõulu puhuks eraldatud puhkus möödus suu-re-pä-raselt. minu elu plussid ja miinused ei näi vaikivat.

ahjaa, tänase päeva küsimus. kas tuleks öelda hiinasse või hiina? korraliku eestlasena ma eelistaks öelda asju nii nagu peab. kes teine siis tuleb meie maal meie keelt rääkima. need sajad venkud, kellele äsja äärmiselt eriliste teenete (a la vedasin oma naftat teie kaunilt maalt läbi, poetasin veidi sellest ka teie metsa alla või siis treenisin mingit sudokumeistrit või siis tegin ühe eesti naise õnnelikuks ja ostsin talle iga tuju jaoks autokese jne) eest kodakondsus anti? daubtit... igatahes ma kadestan inimesi, kes lähemal ajal selle kena tee sellele imelisele maale ette võtavad. seal on kindlasti kena, pisikesed riisiterad põldudel kriiskavad päikesevalguses vastu ja kõik on väga lahked. Noh, serjoga, hiinasse või hiina?
Nagu tige salme reek omaette nurgas oimaisalli mitte üks raas... salli ja muidu silma otsas


Kirjatükki on kommenteeritud (4) korda — loe lähemalt

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Teisipäev, 19. juuni 2018., kell 17:01 - parim aeg päevast

(4) [15054] Blogi

Loomisaeg 0.0423s