Tuttav et kui olete kedagi aidanud, ...tuleb ikka põhjalikult läbi mõtiskleda... suhtle või tekib teil endal

...tuleb ikka põhjalikult läbi mõtiskleda... Kokk neljapäeval, 27. märtsil 2008., kell 22:07:28 Enne, kui kedagi aitama tõttate, mõelgem, kas ta tõesti ilma meie abita hakkama ei saaks... ...meil kõigil on käia oma isiklik tee... Tuleb teile tuttav ette, et kui olete kedagi aidanud, siis mõne aja möödudes te selle inimesega enam ei suhtle või tekib teil endal mingisugune sisemine viha tema vastu... Tundub,et ta ei olegi tänulik teie abi eest, kuigi tegite seda nagunii heasoovlikult. Tuleb kindlasti ka tuttav ette ütlus: ükski heategu ei jää karistamata... --- miks küll niiviisi öeldakse, eks sellel mingisugune tõepõhi peab ju olema! Isiklikust kogemusest oleks nii mõndagi rääkida, kus olen teisi aidanud ja pärast olen hoopis kõige suurem HALB igas mõttes  :):):) mõned on ikka tänamatud, kuid nüüd uurides mõningaid raamatuid sain huvitava mõtte osaliseks ja edaspidi püüangi hakata seda järgima, see oleks siis järgmine: KUI KEEGI TEIE ABI VAJAB, SIIS REEGEL NR.1 Küsige endalt kas see inimene tõepoolest ilma teie abita ise hakkama ei saaks? NR.2 Kas see inimene teid samasuguses olukorras aitaks? (võiksite ikka 100% selles kindel olla) NR.3 Nii palju kui võimalik aidaku siiski igaüks end ise, ega keegi tark muidu ei oleks öelnud, et "uppuja päästmine on siiski uppuja enda asi" ---nii see peakski olema ülekantud tähenduses muidugi :)  Ma ei propageeri siin muidugi mingisugust täielikku egoismi, kuid oma tõetera ja point on mu jutus siiski olemas. Ühesõnaga teen nüüd kiirelt kokkuvõtte: kedagi aidates mõtlemata sellele, et just sell

...tuleb ikka põhjalikult läbi mõtiskleda...

...meil kõigil on käia oma isiklik tee...

Tuleb teile tuttav ette, et kui olete kedagi aidanud, siis mõne aja möödudes te selle inimesega enam ei suhtle või tekib teil endal mingisugune sisemine viha tema vastu... Tundub,et ta ei olegi tänulik teie abi eest, kuigi tegite seda nagunii heasoovlikult. Tuleb kindlasti ka tuttav ette ütlus: ükski heategu ei jää karistamata... --- miks küll niiviisi öeldakse, eks sellel mingisugune tõepõhi peab ju olema! Isiklikust kogemusest oleks nii mõndagi rääkida, kus olen teisi aidanud ja pärast olen hoopis kõige suurem HALB igas mõttes  :):):) mõned on ikka tänamatud, kuid nüüd uurides mõningaid raamatuid sain huvitava mõtte osaliseks ja edaspidi püüangi hakata seda järgima, see oleks siis järgmine: KUI KEEGI TEIE ABI VAJAB, SIIS REEGEL NR.1 Küsige endalt kas see inimene tõepoolest ilma teie abita ise hakkama ei saaks? NR.2 Kas see inimene teid samasuguses olukorras aitaks? (võiksite ikka 100% selles kindel olla) NR.3 Nii palju kui võimalik aidaku siiski igaüks end ise, ega keegi tark muidu ei oleks öelnud, et "uppuja päästmine on siiski uppuja enda asi" ---nii see peakski olema ülekantud tähenduses muidugi :) 

Ma ei propageeri siin muidugi mingisugust täielikku egoismi, kuid oma tõetera ja point on mu jutus siiski olemas.

Ühesõnaga teen nüüd kiirelt kokkuvõtte: kedagi aidates mõtlemata sellele, et just sellele inimesele on elus ju see raskus ette n.-ö. tulnud ja ta peab selle suutma ise lahendada, kui teie aga heausklikult appi tõttate ja kogu töö ära teete, siis ole sel inimesel võimalustki enda ajukanaleid ja leidlikkust ning jõudu endas üles leida ja ta hakkabki teid vihkama, sest ta ei oskagi mõista mida ta oleks pidanud kõik ise ära tegema, et end aidata. Teie abistamine toob teile vaid hetkeks, hea muidugi kui toob rahulolu tunde teise abistamise eest, kuid üsna kiirelt asendub see karmavõlaga ja halva enesetundega, kui näed ja vahel ka kuuled, et sinu abistamine oleks võinud hoopiski olemata olla!!!

Tuttav et kui olete kedagi aidanud, ...tuleb ikka põhjalikult läbi mõtiskleda... suhtle või tekib teil endal


Kirjatükki on kommenteeritud (6) korda — loe lähemalt

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Kolmapäev, 18. okt. 2017., kell 14:19 - parim aeg päevast

(6) [23786] Arvamusrubriik

Loomisaeg 0.0692s