tunne minu sees merili müür kolmapäeval, 12. dets. 2007., kell 10:53:45 ma tunnen end vahest vga lollina sest tunne on valus nagu selles tekstis.... Tunnen ennast vahel üksi. Aegajalt võtan aja maha. Mind ümbritseb rahvas, kuid ma lähen kõige taha. Kõrva karjub tuhat häält. Läbib mind tuhat pilku. Ei taha tõusta säält. See. Seal on vilu. Langev leht vajub maha. Puud katab erinevate värvide ilu. Leht, lehe järel. Kõik on lummatud, kui punane ja kollane lepa leht jälle läheb ja sinine taevas kattub halli massiga. Kustuvad taevast tähed ja kuugi mattub. Halli kihi ja kördi valli. Veel jälgin viimast vaadet. Punane, mõranenud kuu ning tume vari, mass. Udune surnuaed, kriiksuv värav ja jõllitav must kass. Tormine heinamaa ja raksuvad puud. Kõik peagi üheks saab, kui on nad tõesti truud. Olen tulnud mullast ja mullaks pean ma ka saama. Külm elutu olevus, näost kaame võib hirmutada terveid saale. Loomult tavatu, kuid ometi... täiesti loomulik. Toob uudiseid külm tuul põhjast ja toob veel elu jahe vihm edelast. Jutustab ta ilmast kurjast, kuid tulevikust heledast. Ja siis kui hõljud läbi udu, tunned end vaevatud. Justkui läbi paabeli rusu oleksid end kaevanud. Tunned tõmmet siia, sinna. Kuhugile ei saa sa minna. Läbi udu ja läbi linna, eksled ja avastad oma hinna. Ja meenub sulle kaugelt päike, vesi. Hommik, kus sa mureta lesid. See tundub nii ammu, nii kaugel. Nii tühine ja see tunne raugeb. Ja nii see sirel. Armas sirel.
tunne minu sees
merili müür kolmapäeval, 12. dets. 2007., kell 10:53:45
ma tunnen end vahest vga lollina sest tunne on valus nagu selles tekstis....
Tunnen ennast vahel üksi.
Aegajalt võtan aja maha.
Mind ümbritseb rahvas,
kuid ma lähen kõige taha.
Kõrva karjub tuhat häält.
Läbib mind tuhat pilku.
Ei taha tõusta säält.
See. Seal on vilu.
Langev leht vajub maha.
Puud katab erinevate värvide ilu.
Leht, lehe järel.
Kõik on lummatud,
kui punane ja kollane
lepa leht jälle läheb
ja sinine taevas kattub
halli massiga.
Kustuvad taevast tähed
ja kuugi mattub.
Halli kihi ja kördi valli.
Veel jälgin viimast vaadet.
Punane, mõranenud kuu
ning tume vari, mass.
Udune surnuaed, kriiksuv värav
ja jõllitav must kass.
Tormine heinamaa
ja raksuvad puud.
Kõik peagi üheks saab,
kui on nad tõesti truud.
Olen tulnud mullast
ja mullaks pean ma ka saama.
Külm elutu olevus, näost kaame
võib hirmutada terveid saale.
Loomult tavatu, kuid ometi...
täiesti loomulik.
Toob uudiseid külm tuul põhjast
ja toob veel elu jahe vihm edelast.
Jutustab ta ilmast kurjast,
kuid tulevikust heledast.
Ja siis kui hõljud läbi udu,
tunned end vaevatud.
Justkui läbi paabeli rusu
oleksid end kaevanud.
Tunned tõmmet siia, sinna.
Kuhugile ei saa sa minna.
Läbi udu ja läbi linna,
eksled ja avastad oma hinna.
Ja meenub sulle kaugelt päike, vesi.
Hommik, kus sa mureta lesid.
See tundub nii ammu, nii kaugel.
Nii tühine ja see tunne raugeb.
Ja nii see sirel. Armas sirel.
Seal peal, allika nirel.
Teda pole enam.
Allikat pole enam.
Elu pole enam.
Jõudu pole enam.
Aga jäänud on lootus
et elu tärkab kord uuesti.
Jääb ka seesama ootus,
et nire suliseks armsasti.
Vahel Aegajalt võtan aja tunne minu sees ma lähen kõige taha. Samast žanrist
Samalt autorilt
Reede, 17. august 2018., kell 08:34 - parim aeg päevast
RSS